Telefoni arengulugu

Bell taotles telefoni patendi 1876. aasta märtsis.
15. juunil 2002 võttis USA kongress vastu resolutsiooni 269, kinnitades Antonio Muzi telefoni leiutajaks. Esmakordselt esitas Muzi oma leiutisele avalikkusele 1860. aastal ja avaldas selle kohta sissejuhatuse New Yorgi Itaalia ajalehes.
1878. aastal ilmusid söemikrofonid, parandades oluliselt telefoni saatjate tõhusust. Samuti on parandatud vastuvõtja struktuuri. Varaseim telefon oli magnetiline telefon, mille toiteallikaks oli iseseisev aku ja kasutades kõnesignaalide saatmiseks käsitsi väsitud generaatori.
1880. aastal võeti kasutusele tavaline elektriline telefon, mille toiteallikaks oli tavaline elektribörs, välistades vajaduse pihuarvuti generaatorite ja kuivade akude järele. Aastal 1891 ilmus pöörleva valimisnumbrite automaatne telefon, mis võib eraldada alalisvoolu valimise impulsse, juhtida automaatse vahetuse toimimist, valida kutsutud kasutaja ja täita automaatselt vahetusfunktsioon. Lükates seega telefonisuhtluse uude etappi.
1960. aastate lõpuks oli tekkinud nupu tüüpi täielikult elektroonilised telefonid. Lisaks impulsi signaalimisele on tekkinud ka kahetoonilise mitme sageduse (DTMF) signaalimine. Programmi juhitavate lülitite väljatöötamisega on kahetooniliste klaviatuuride telefonid järk-järgult populaarseks muutunud. Elektroonilised telefoniahelad liiguvad integreerimise poole ja telefonipõhiseid integreeritud vooluahelaid on laialdaselt kasutatud telefoniringide erinevates komponentides. Samuti on tekkinud mitmesugused multifunktsionaalsed telefonid ja spetsiaalsed telefonid.
1990ndate alguseks oli juba telefonid, mis integreerisid funktsioonid valimise, helistamise ja helisemise üheks integreeritud vooluringis. Kõnetuvastustehnoloogia arendamisel on ka uut tüüpi telefonid, mis kasutavad otse häält "valimiseks".
Algne telefon (terminal) oli magnetiline telefon, mis koosnes mikrogeneraatorist ja akust. Helistades kasutas kasutaja teisele poolele elektrisignaali saatmiseks käsitsi väntavat mikrogeneraatorit ja teine ​​osapool alustas telefoni, et moodustada sidevooluahel.
Hiljem, 1877. aastal, leiutas Te Edison süsinikmikrofonid ja induktsiooniliinid, mis laiendas kommunikatsiooni kaugust. Samal aastal leiutati tavaline elektriline telefon.
1891. aastal kujunes see lõpuks B. Strowger leiutas automaatse telefoni.
Ajaloo telefonide paranduste ja leiutiste hulka kuuluvad: süsinikupulbri mikrofonid, käsitsi vahetusplaadid, valimisplaadid, automaatne telefonikasutused, programmis juhitud telefonivahetused, kahetoonilise mitmekordse sageduse valimine, hääle digitaalne proovivõtmine jne. Viimastel aastatel hõlmavad uued tehnoloogiad ISDN, DSL, DSL, võrgutelefon, analoog mobiiltelefonid ja digitaalsed mobiiltelefonid.
1984. aastal sundis Bell Corporation USA justiitsministeeriumi monopolidevastase kohtuvaidluste tõttu jagunema Bell Corporation mitmesse sõltumatusse kohta. On olemas ütlus, mis võib seda nähtust selgitada: enne, kui AT&T jaotati, oli IBM Ameerika Ühendriikide suuruselt teine ​​ettevõte. Pärast AT&T seitsmeks ettevõtteks jagamist sai IBMi edetabel kaheksandiks.